- Üheks tuntumaks kaitsealaks on Alatskivi maastikukaitseala, mis kaitseb Peipsiäärsele piirkonnale iseloomulikke mõhnastikke, metsakooslusi ja pärandkultuurmaastikke. Siinsed metsad ja niidud loovad väärtusliku elupaiga paljudele taimedele ja loomadele ning pakuvad avastamisrõõmu ka külastajatele. Loodusliku mitmekesisuse seisukohalt on olulisel kohal Padakõrve looduskaitseala, mis on tuntud kui üks Eesti tähtsamaid laanekuklaste kaitsealasid. Lisaks kaitstakse seal ka ulatuslikke soo- ja metsakooslusi ning teisi kaitsealuseid liike nagu näiteks kassikakk ja vööthuul sõrmkäpp. Padakõrve looduskaitseala on olulise tähtsusega ala nii teadusuuringute kui ka loodushariduse seisukohalt.
- Peipsiääre valla territooriumile jääb kaks Rahvusvahelise tähtsusega märgalade hulka kuuluvat hoiuala - Loode-Peipsi hoiuala ja Lahepera hoiuala, mis on olulised eelkõige rändlindude peatus- ja pesitsuspaikadena. Need alad aitavad säilitada Peipsi järve ökosüsteemi tasakaalu ning toetavad piirkonna bioloogilist mitmekesisust. Linnustiku kõrval on tähelepanu all ka veetaimestik, kalastik ja poollooduslikud kooslused.
- Peipsiääre vallas leidub mitmeid silmapaistvaid loodusmälestisi. Kallaste liivakivipaljand on üks Eesti tuntumaid Devoni-aegseid liivakivipaljandeid, mille kihiline sein jutustab piirkonna geoloogilisest ajaloost. Põliste puude austajatele pakub erilist väärtust Ranna tamm, tuntud ka kui Ranna tuhandeaastane tamm - väärikas ja ajalooline loodusmälestis, mis sümboliseerib paikkonna järjepidevust.
- Loodus ja rahvapärimus põimuvad ka sellistes paikades nagu Kalevipoja säng ja Pollikivi. Kalevipoja säng on vooremaastikus paiknev kõrgendik, mida rahvajutud seovad eepose kangelase puhkepaigaga. Pollikivi on aga jääaja poolt siia kantud hiidrahn, mis annab tunnistust piirkonna geoloogilisest kujunemisest. Mõlemad paigad rikastavad maastikku nii loodusliku kui ka kultuurilise tähendusega.
Peipsiääre valla looduskaitse eesmärk on hoida ja väärtustada piirkonnale omapärast loodus- ja kultuuripärandit, tagades elurikkuse säilimise ning võimaldades inimestel loodust tundma õppida ja sellest osa saada. Valla looduskaitsealad ja üksikobjektid kannavad edasi piirkonna ainulaadset looduslugu.
Alatskivi maastikukaitseala on looduskaitseala Peipsiääre valla territooriumil, mis on loodud 1964. aastal Alatskivi pargi, ürgoru ja piirkonna pärandkultuurmaastike kaitseks.
Alatskivi maastikukaitsealale jäävad nii maismaa kui ka siseveekogu alad. Kaitseala pindala on umbes 383 ha, hõlmates mitmeid loodus- ja kultuuriväärtusi, seal hulgas oose, kõrgemaid pinnavorme, järvi, allikaid ning ajaloolisi objekte nagu Alatskivi linnamägi ja lossi park koos hirveaiaga.
Kaitseala eesmärk on säilitada selle ala pärandkultuurmaastikku ja looduslikku mitmekesisust, hoida maastiku ilmet ja elurikkust ning reguleerida majandustegevust nii, et väärtuslikud loodus- ja kultuuriväärtused ei kahjustuks.
Alatskivi maastikukaitseala on populaarne koht loodushuvilistele matkamiseks. Vahelduva reljeefi ja kaunite vaadetega 4,5 km pikkune Alatskivi matkarada kulgeb ümber Alatskivi Lossijärve. Rada pakub külastajatele palju elamusi ja vaatamisväärsusi igal aastaajal.
Info külastajatele: Alatskivi matkarada algab Alatskivi alevikus Kalmistu peatuse ja kase allee kõrval asuva infotahvli juurest. Rajale jäävad Alatskivi loss ja lossipark, Hirveaed, lambasild, Kalevipoja säng, Veski- ja Lossijärv. Rajal asuvad 2 suurt infotahvlit, palktrepp Kalevipoja sängis, 2 silda, viidad ja väiksed infotahvlid kaitseala üksikobjektide tutvustamiseks. Matkarajale jääb ka mõnus piknikukoht puhkepausiks ja lõkke tegemiseks.
Alatskivi maastikukaitseala kaitse-eeskiri on leitav SIIN.
Märkimisväärsete elupaikade ja kaitsealuste liikide hoidmiseks loodi 1964. aastal Padakõrve looduskaitseala. 1555 ha suuruse pindalaga kaitseala on üks Peipsiääre valla suurimaid kaitsealasid. Padakõrve kaitseala on tuntud kui üks Eesti tähtsamaid laanekuklaste (Formica aquilonia) elupaiku.
Padakõrve kaitseala kaitseb mitmekesiseid metsakooslusi (sh soostuvaid metsi ja vanu metsasid) ning mitmekülgset maastikku, mille osaks on näiteks Selgise mõhnastik ja Kärgandi mäed. Lisaks laanekuklastele elavad seal mitmed teised kaitsealused loomaliigid (väike-konnakotkas, kassikakk, väike kärbsenäpp, sulgjas õhik, roomav öövilge, vööthuul sõrmkäpp).
Kaitse-eesmärkide hulka kuuluvad nii elupaikade kui ka liigirikkuse säilitamine. Alal on sätestatud teatud liikumis- ja tegevuspiiranguid, millega tagatakse looduse kestlikkus. Mõned tegevused, telkimine või lõkkekohtade kasutamine, on rangelt piiratud või lubatud ainult ette nähtud kohtades ja aegadel.
Info külastajatele: Padakõrve 3,6 km pikkune matkarada kulgeb mööda metsasisest kruusateed ning tutvustab sipelgate elu. Matkarajal liigutakse vaid mööda kruusateed, mille ääres on teabetahvlid. Sipelgapesade juures on vastavad viidad. Rada võib läbida ka sõidukiga.
Padakõrve looduskaitseala kaitse-eeskiri on leitav SIIN.
1715,1 ha suurune Loode-Peipsi hoiuala loodi Peipsi järvele rändlindude kaitseks. Hoiuala piirneb kaldaga ja valdava osa moodustab järve vaba veeala. Loode-Peipsi hoiualale jääb rahvusvahelise tähtsusega veeala, mis keskendub lindude kaitsele. Sügiseti peatub linnualal nt 1000–1500 väikeluike, mis moodustab olulise osa kogu rändetee asurkonnast. Kaitsekorralduslikult on oluline kaardistada ära piirkonnad, kus roostiku säilitamine on kindlasti vajalik ning kus on vajalik roostikku eemaldada.
Kaitsekorralduskava leiab SIIT.
Lahepera hoiuala, pindalaga 14 060 ha, moodustavad Lahepera järv ja osa Peipsi veealast (13 921 ha). Lahepera hoiuala on oluline lindude pesitsus- ja rändepeatuspaik ning kalade kudeala ja noorjärkude kasvuala. Hoiuala moodustati Natura 2000 võrgustiku alade valiku tulemusena. Ala tähtsus suureneb eriti rändeperioodidel, mil seal peatub arvukalt hanelisi, parte ja teisi veelinde.
Lahepera hoiuala kaitsekorralduskava leiab SIIT.
Kallaste pank on Peipsi järve läänerannikul asuv liivakivipaljand Kallaste linnas. Seal paljandub Kesk-Devoni ajast pärit Aruküla lademe roosakas, kollakas ja punakaspruun põimkihiline peeneteraline liivakivi, mis jutustab umbes 380 miljoni aasta tagusest keskkonnast.
See on Eesti pikim Devoni liivakivi paljand (u 930 m). Piki kallast paikneb 11 eraldi paljandiosa, mille kõrgus on enamasti 2–4 meetrit (maksimaalselt 9 m). Kõrgvee ajal murravad lained liivakivi, kujundades koopaid, millest suuremad ulatuvad üle 1,5 meetri kõrguseks ja kuni 6 meetri sügavuseks.
Paljand on oluline nii geoloogiliselt kui ka looduskaitseliselt. Selle lõunapoolseim osa on kaitse all alates 1959. aastast. Liivakallas on tähtis pesitsuspaik kaldapääsukestele ning sealt on leitud ka mitmete muistsete kalade kivistisi, mis annavad teavet Devoni ajastu elustiku kohta.
Ranna tuhandeaastane tamm on üks Peipsiääre valla tuntumaid looduskaitsealuseid üksikobjekte, mis asub Ranna külas Peipsi järve vahetus läheduses. Rahvapärimuses on tamme nimetatud „tuhandeaastaseks“, kuid dendroloogiliste hinnangute järgi on tegelik vanus tõenäoliselt umbes 400 aastat, mis teeb puust siiski väga väärika ja ajaloolise tunnistaja piirkonna looduse ja inimtegevuse sajanditepikkusele ajaloole.
Tamm on kasvanud avatud maastikus maantee ääres, mistõttu on ta juba kaugelt hästi märgatav. Tamm ise on üsna ulatusliku tüve ümbermõõduga (~4,7 m) ja umbes 15 m kõrgune. Põlisest puust on säilinud vaid üks haru ning puuõõnsusi on toetatud ja hooldatud, et säilitada see väärikas looduse ja rahvapärimuse objekt ka tulevastele põlvedele.
Peipsi ääres asuv Ranna tamm on oluline nii loodusliku mitmekesisuse kui ka kultuuripärandi osa, mida hindavad nii kohalikud kui ka külastajad. Pärimuse järgi olla varem, kui puust oli alles rohkem kui praegune üksik haru, tamme õõnsusse mahtunud magama kümme meest. Rootsi sõja ajal olla tamme alla kivihunnikusse maetud paaditäis või kastitäis kulda. Tamm on olnud seotud ka põliste kohalike usutavadega. Sellised üksikpuud kannavad endas jutustusi ja ajatut sidet inimeste ning maastiku vahel ning aitavad mõista, kui oluline on looduse kaitse ja väärtustamine ka ükiskobjektide tasandil.
Eesti looduse infosüsteemi infoleht EELIS: https://eelis.ee/ala/586
Kaitstava looduse ükisobjektide kaitse-eeskirja leiad SIIT.
Peatskivi külas asuv Kalevipoja säng on looduslik pinnavorm, mida rahvasuus kutsutakse Kalevipoja sängiks või ka linnamäeks. Tegemist on kõrgendikuga vooremaastikus, mille kuju meenutab sängi või nõlvadega müüriga ümbritsetud ala ning millele on rahvajutud sidunud muistendeid Eesti rahvuseepose kangelasega.
Rahvapärimuse kohaselt on sellised kohanimed tekkinud seetõttu, et Kalevipoeg pidi selles paigas puhkama, jättes maha oma „sängi“ ehk kõrgendiku. Sellistel paikadel on sageli ka seos muistsete looduslugudega — muutunud pinnavormid, künkad või veekogude kaldad on rahva jaoks seletatud kangelase tegudega või jalajälgedega.
Kuigi Kalevipoja säng ise ei ole kaitsealune pinnavorm, kuulub ta Alatskivi maastikukaitseala koosseisu ning on osa piirkonna maastiku mitmekesisusest ja kultuurilisest pärandist, mis ühelt poolt jutustab muistenditest ja teiselt poolt piirkonna geoloogilisest ajaloost.
Pollikivi Sookalduse külas paiknev suurejooneline rändrahn, mida rahvasuus kutsutakse ka Sookalduse rahnuks. See looduse üksikobjekt on geoloogiliselt rabakivist hiidrahn, mis tähendab, et ta jõudis siia viimase jääaja tagajärjel ülespoole liustiku liikumise käigus. Rändrahnu mõõtmed on muljetavaldavad: pikkus 10,3 m, laius 5,4 m, kõrgus 4,3 m ja ümbermõõt 29,0 m.
Rahvapärimuse kohaselt peetakse Pollikivi üheks Kalevipoja lingukiviks. Rahnu nimi aga viitab endisele Polli talule, mille maadel see asus.
Alates 1938. aastast on Pollikivi üksikobjektina looduskaitse all.
Eesti looduse infosüsteemi infoleht EELIS: https://eelis.ee/ala/893
LINK: Kaitstava looduse ükisobjektide kaitse-eeskirja leiad SIIT.
Lisainfo ja kontakt
Marily Laak
keskkonnaspetsialist
Viimati uuendatud 03.03.2026
