« Tagasi

Hoolime ja oleme toeks eakatele ja erivajadustega inimestele

Meie ümber on palju 65+ vanuses ja erivajadusega inimesi. Neid aitavad lähedased või pakutakse neile tuge kohaliku omavalitsuse poolt korraldatud koduhoolduse või ka hoolekandeasutuste abiga. Samas on nii eakate kui ka erivajadustega inimeste seas neid, kes vajavad lisatuge igapäevatoimetuste juures. Mõnikord on vaja abi näiteks eluliste teenuste kasutamisel, olgu seda siis poes käimisel või haiglasse arsti juurde minemisel ja haiglakordidorides orienteerumisel. Sageli võib ette tulla ka seda, et inimene vajab rohkem suhtlemist ja ärakuulamise aega.

Üksilduse ja tervise suhted on kahepoolsed. Ühest küljest üksildustunne mõjutab tervist, teisest küljest põhjustab halb tervis üksildust.

Mis on üksildus? See on püsiv sisemine ärevus, hingeline üksiolek, mille käigus meie hing otsib kedagi või ka midagi, millega seda puudusetunnet kompenseerida. Üksildustunne võib tekitada ka hirme ja muremõtteid, halvemal juhul isegi depressiooni. Meil kõigil on vahel tunne, et tahaks oma elu rõõme ja muresid kellegagi jagada, rääkida ja ärakuulatud saada.

2021- 2023 aastatel viib Eesti Külaliikumine Kodukant Sotsiaalministeeriumi tellimusel ja Euroopa Sotsiaalfondi toel läbi projekti "Vabatahtlike kaasamise koostöömudeli rakendamine hoolekandesüsteemi". 

Selle projekti tegevused toimuvad igas Tartumaa omavalitsuses ning on suunatud just eakatele ja erivajadustega inimestele, et pakkuda neile vabatahtliku seltsilise tugitegevusi.

Kas seltsilise poolt pakutav tugitegevus on samalaadne, mis koduhoolduse teenus?

Ei ole; toome siin välja mõned näited tegevustest, mida vabatahtlik seltsiline saab pakkuda:

  • abivajajaga koos olemine ja suhtlemine (näiteks arutelud igapäevateemadel, fotode vaatamine, ajalehe või raamatu ette lugemine, ühiste tegevuste korraldamine, nt koos ristsõnade lahendamine, füüsiliste harjutuste tegemine vmt);
  • saatjaks olemine koduväliste tegevustega tegelemisel, näiteks koos jalutamine või ühised külastused raamatukokku;
  • eaka või erivajadusega inimese toetamine avalike eluliste teenuste kasutamisel, näiteks abistamine arsti juurde minemisel ja tulemisel või aitamine ametkondadega asjaajamisel või teejuhuks olemine, kui on nt tegemist mäluhäiretega inimesega;
  • tugitegevuse pakkumine lihtsamate kodutöödega tegemisel, mida abisaaja üksi ei teeks, aga koos toetajaga oleks (kasvõi osaliselt) võimeline tegema (näiteks ühisel poeskäigul kotikandmine või koos söögi tegemine).

Tõestatud on, et vanemas eas vastastikku rahuldust pakkuv ning tulemuslik sotsiaalne aktiivsus vähendab depressiivsuse sümptomeid (Croezen et alet al., 2013).

Kuidas me leiame vabatahtlikke seltsilisi ja mis võiks olla nende motivatsioon oma abi pakkuda?

Vabatahtlike kaasamiseks kasutame eelkõige piirkondade vabatahtlike organisatsioone ja kogukondade eestvedajate võrgustikke. Samuti teeme maakondlikke teavituskampaaniaid läbi kohalike lehtede, perearstide, tervisekeskuste, maakonna tervisenõukogude, kohalike omavalitsuste asutuste, raamatukogude, päevakeskuste, eakate klubide jne.

Vabatahtlikud muudavad oma väikeste ja suurte heategudega maailma. Veelgi olulisem – sellega muutub ka inimese enda maailm. Vabatahtlik tegevus pakub positiivset emotsiooni, vaheldust igapäevasele rutiinile, võimalust ennast arendada ning oma maailmapilti avardada. Vabatahtlikuna avaneb võimalus tasuta õppida ja omandada kogemusi oma ala spetsialistidelt ning koolituse käigus saada lisateadmisi vabatahtliku tegevuse kohta. Noortele annab vabatahtlik tegevus võimaluse koguda kogemusi ka tööelu alustamiseks. Üliõpilastel on võimalus teha oma koolitöö raames praktilist tööd, mida saame ümber arvestada ka ainepunktideks. Vabatahtlikena saavad liituda kõik vähemalt 16-aastased huvilised.

Milline on kohaliku omavalitsuse roll?

Eelkõige on oluline abivajajate kohta informatsiooni jagamine, sest just omavalitsuste sotsiaalhoolekande spetsialistidel on olemas suurem osa teadmisest abivajajate, nii eakate kui ka erivajadustega inimeste kohta.

Kuidas maakondlikult vabatahtliku seltsilise tegevusi korraldatakse?

Maakonnas toimetab maakondlik koordinaator, kes koostöös omavalitsusega neilt saadud info põhjal viib kokku vabatahtliku seltsilise ja abivajaja. 
Koordinaatori ülesanne on värvata vabatahtlikud ja teostada neile eelnev taustakontroll. Selle käigus koordinaator vestleb vabatahtlikuga, selgitades eesseisvaid tegevusi ja veendudes vabatahtliku heas tahtes. Oluline on abivajaja ja vabatahtliku kokkuviimine, nende sobivuse väljaselgitamine. Kui vastastikune sobivus ja ühishuvi on olemas, siis sõlmitakse ka vastav hea tahte kokkulepe nii vabatahtliku kui ka abivajajaga. Vabatahtlike seltsiliste koordinaator maakonnas hoiabki töös terve maakonna vabatahtlike võrgustikku, toetab neid, leides motivatsioonivõimalusi ja on vajadusel kõigis üleskerkinud küsimustes kontaktisikuks abivajajatele, vabatahtlikele ja omavalistustele.

Kuidas saab soovi korral küsida endale (oma lähedasele), s.o. 65 + või erivajadusega inimesele vabatahtlikku seltsilist?

Selleks on kaks võimalust:

  • Andke teada oma (oma lähedase) soovist ja vajadusest oma omavalitsuse sotsiaaltöötajale, kes informeerib maakonna koordinaatorit. Või
  • Andke teada oma (oma lähedase) soovist ja vajadusest Tartumaa vabatahtlike seltsiliste koordinaatorile Eha Anslan`ile, tel. 527 8531, e-kiri anslaneha@gmail.com, kes suhtleb omavalitsuse sotsiaaltöötajaga ja tegutseb edasi Teie (Teie lähedase) huvides.

Kuidas saavad kirjeldatud tegevusteks enda abi pakkuda vabatahtlikud?

Koostöösoove ootab ja on tänulik teatamisest Tartumaa koordinaator Eha Anslan, tel. 5278531, e-kiri anslaneha@gmail.com, kes võtab seejärel

Teiega ühendust ja jätkab eesmärgipärast tegevust.

Muudame koos eakate ja erivajadustega inimeste elu turvalisemaks!